Lugemiseks

Sattusin Delfis artiklile, mida tasuks lugeda. Eelkõige mõtlen potitamise kohta kirjutatud arvamust, teisi seisukohti ma kommenteerima ei hakka.
Lõik artiklist "Pampersi-põlvkonna vanemate tegemata jäänud töö" autor Rutt Kana:

Kui väline motivaator puudub, tuleb leida sisemine. Vanemad, kes oma lapsi potile treenivad mitte mähkemetepesust pääsemiseks, vaid muudel põhjustel, täitsa leidub. Need muud põhjused on näiteks keskonna säästmine, lapse varajasem iseseisvumine, traditsioon ja tava. 
Ent sama mõjuvad põhjendused võivad olla vanematel, kes lapsi kaua mähkmetes hoiavad. Enamasti nad ei ütle, et nad lihtsalt ei viitsi õpetada või ei saa hakkama. Öeldakse hoopis, et las lapsele jääb lapsepõlv, las laps ise otsustab, millal ta tahab hakata potil käima - ma ei hakka last nii vara piinama! Laps on isiksus, tal on õigus ise otsustada (noh, ja ega ta ei taha ju niikuinii).
On väga palju asju, mille laps õpib ära justkui muuseas ja iseenesest siis, kui ta on selleks valmis - kõnelemine, püsti käimine, ise söömine. Miks siis mitte ka poti kasutamine? Paraku unustavad vanemad, et lapsi kasvatab ja õpetab eeskuju - nemad käivad ja kõnelevad ja söövad ise oma laste juuresolekul. Laps, kellel varajases eas on matkimisinstinkt väga tugev, teeb kõiki neid asju lihtsalt lapsevanema eeskujul.
Ent ma ei kujuta ette meie moodsal ajal linnatingimustes lapsevanemat, kes ajaks oma loomulikku häda lapse nähes ja juuresolekul. Meil pole ju potti elutoas, vaid ikka selleks eraldatud ruumis, ukse taga. Ilma õpetamise ja eeskujuta aga lapsed lihtsalt ei õpi, olgu nad sisemiselt nii valmis, kui iganes saavad olla. Isolatsioonis või loomadega koos kasvanud lapsed ei kõnni püsti, ei kõnele, ei kasuta söömisel eriti palju käte abi.
Potitamise mõttes kasvavad meie lapsed praegu sarnases isolatsioonis - nad ei näe vanemaid seda tegevat. Võib-olla oli see vanasti teisiti - peldikute ehitamise kultuur ei ole Maarjamaal kuigi vana ja enne selle tulekut kasutati asjaajamisteks põlluserva ning põõsaid. Ju siis võisid lapsed ka näha, kuidas selle asja ajamine käib, ning mida nad nägid, seda nad matkisid. 
Noh, praegu käivad asjad teisiti. Kuna vahetu eeskuju puudub, siis tulebki, erinevalt muudest baasilistest oskustest, lapsi potile spetsiaalselt treenida, mis teha. Ja tegema tuleb seda hakata kohe, kui laps juba istuda oskab, olgugi, et sellel ei pruugi tulemusi olla enne, kui ehk aasta-paari pärast. Ei ole tegelikult lapse suhtes kena ega mõistev jätta see tülikas töö tegemata ning oodata sinisilmil, millal last tabab ootamatu iseeneslik ja sisemiselt motiveeritud tung hügieeniliselt käituma hakata. Ei ole ka lapse suhtes hooliv valik alistuda ta jonnile ja jätta ta "sundimata" esialgu raskesti arusaadava mõttega tegevuseks. Potitamine ongi esimesi asju, mida lapsele tuleb õpetada teadlikult ja tihti vastupanu ületades. Ja see on, vabandage, lapse enda huvides. 

Ja siit lõik Terviselehe artiklist/intervjuust spetsialistiga - "Väikese inimese suur mure". Hea ja mõneti ka  rahustav lugemine kõigile, kellel mähkmevabad lapsed öösel voodit märgavad.
PS: Loomulikult ma ei arva, et enureesihäiret saab riidest mähkmega ravida.

Pampersitega saab samuti voodi kuiva hoida.
Nii mõnigi kord on enureesis "süüdi" just need mugavad pampersid. Laps tunneb end neis kuivana ja hästi ega hooligi potile minekust. Seepärast on esimene asi, mida enureesiprobleemiga lapse emale ütleme: pampersid ära! Kui laps hakkab tundma ebamugavaid märgi pükse ja voodit, õpib ta palju kiiremini ka pissihäda tunnetama. Enureesihäire puhul on muidugi oluline ka õhtul võimalikult vähe juua.